Kõigepealt meie seltskonna tüüpküsimus: kui kaua oled juba olnud vaegkuulja?
„Ikka pisikesest peale. Põhjus peitus emalt ja isalt saadud geenide koosmõjus, aga viimane selgus alles palju aastaid hiljem. Lasteaias oli kasvataja see, kes soovitas emal lasta mu kuulmist kontrollida. Dr Post oli esimene kõrvaarst, kes diagnoosis mul 1991. aastal kuulmislanguse. Hakkasin käima logopeed Ülle Liesmenti juures. Nelja-aastaselt sain esimese kuuldeaparaadi.“ Nii kirjeldab Kadi algusaegu. Ema kohanes kiiresti ega jäänud olukorda põdema, üritades pigem leida lapsele võimalikult häid lahendusi. Kui alguses kandis tüdruk kuuldeaparaati vaid paremas kõrvas, siis kooli minekul soovitas logopeed aparaati ühtlasi ka vasakusse. Hariduse taganõudmist alustas Kadi Saue Kunstikoolist. Sealne klass oli väike, koosnedes kaheteistkümnest õpilasest. Tegemist oli hubase, kunstikallakuga üldhariduskooliga, kus töötaski vaid paar klassikomplekti. Kadi meenutab siiani toda aega ülivõrdes. Kool oli tugevatasemeline: juba esimese klassi juntsusid viidi tihti nii muuseumidesse, teatrisse kui ka isegi klassikalise muusika kontsertidele. 1995. aastal tagastati koolihoone endistele omanikele ning õppeasutus paraku suleti. Kadi oli siis lõpetanud 1. klassi ning nende klassi lapsed siirdusid Saue Gümnaasiumi. Kadi lõpetas Saue Gümnaasiumi 2006. aastal hõbemedaliga.
Vau – hõbemedal tavakoolist! Kas tuupisid nii, et pea suitses?
„Oh ei!“, naerab Kadi. „Mul oli lihtsalt hea pea.“ Ning kiidab sealjuures inglise keele õpetajat, kes riigieksami suulise osa ajal temale eraldi terve pika joru teksti vapralt ise ette luges. Kadi sõnutsi on talle kui vaegkuuljale kuulamisel tähtis vahetu kontakt, oluline arusaamisel on see, et saaks kõnelejale otsa vaadata. „Mina vist näiteks inglise keele olümpiaadile minna ei julgeks, sest tean et on asju, mida ma lihtsalt ei saa teha. See-eest aga käisin teiste ainete olümpiaadidel.“
Inimene ei ela üksnes leivast…
Aktiivne piiga tegeles algkoolipõlves ratsutamise ning muusikaga. Lõpuks tuli valida emb-kumb ja Kadi valis muusikakooli, kus mängis flööti. „Flööt on õrna kõlaga pill, mida tuleb pidevalt reguleerida, häälestada. Sain kuulmise järgi kohe küll aru, kui flööt oli häälest ära, kuid ei tajunud, kummale poole – kas õigest helikõrgusest kõrgemale või hoopiski madalamale.“ Saue Muusikakool andis eluks tugeva põhja, õpetades ühtlasi teistega n.ö orkestris tegutsema-arvestama, enesekehtestamisoskust ning sujuvat koosmängu nii muusikas kui ka elus. Harjumaa Noorte Puhkpilliorkester, milles Kadi tegutses flöötide rühma kontsertmeistrina, osales mitmetel laulupidudel, festivalidel ning konkurssidel, saavutades võite ning äramärkimisi. Kadi lõpetas pillimängimise 2011. aasta juulis, jäädes orkestri vilistlaseks. Põhjuseid oli mitmeid: lisaks vahepeal taas kehvenenud kuulmisele tuli elus peale hulk uusi tööalaseid väljakutseid ja proovideks jäi endisest vähem aega. Huvide hulka on kuulunud jooga, samuti on terava mõistusega neiu MTÜ Saue Mälumänguklubi liige ja osalenud kohalikel mälumängudel.
Alma mater’iga Rootsi
Kadi asus õppima Eesti Kunstiakadeemiasse muinsuskaitse ja arhitektuurse restaureerimise erialale. Siia sekka jäi ka vahetusõpilase kogemus ERASMUS-tudengina Rootsis Göteborgi ülikoolis. Õpperiigi valikut aitas langetada tõik, et Eesti muinsuskaitse süsteem põhineb suures osas Rootsi omal. Boonusena sai noor neiu rootsi keeles piisava põhja. Eesti ülikoolis oli Kadi rootsi keelt valikainena pisut õppinud, kuid tõeline keeleomandamine algas alles praktika käigus. „Rootsi keele õppimine polnudki nii lihtne; igas maakonnas kõneldakse oma dialekti: on stockholmi aktsent ning göteborgi oma, lisaks veel kõnekeelsed lühendused ja släng. Samas, eks nii ole igal pool; ka Eestisse tulnud võõramaalasele võib peavalu valmistada, kui „nelikümmend kaks“ asemel öeldakse „nelikendkaks“. Kadi oli oma Göteborgi keeleõpperühmas ainus soomeugrilane, kõige rohkem oli seal sakslasi. Indoeuroopa keelkonna inimestel oli raske mõista, et soomeugrilased kasutavad käänamisel mitte eessõnu, vaid hoopis arvukaid käändelõppe ja Kadi polnud selgitustega oma emakeele osas kitsi. Teise kuu lõpuks hakkas rootsi keel juba tulema. Erialases rootsi keeles on Kadi enda sõnul tugevam kui igapäevakeeles. Neli kuud vahetusõpilasena andis julgust juurde koos teadmisega, et hakkama saab igal pool.
Sealjuures pälvib kiidusõnu Kunstiakadeemia oma inimliku suhtumise poolest ja seda hoolimata tõigast, et seal poldud vaegkuuljaid enne eriti kohatud.
Pärast bakalaureusekraadi omandamist vahetas neiu alma mater´it ning omandas Tallinna Tehnikaülikoolis magistrikraadi tööstus- ja tsiviilehituse inseneriõppes viieaastase nominaalajaga. Kadi oli Tehnikaülikoolis oma kursuse parim lõpetaja. Noor ehitusinsener töötas juba ülikoolipõlvest peale AS-is Restor. Tema tööks on ajalooväärtuslike majade restaureerimine: muinsuskaitse eritingimuste koostamine, väliuuringute teostamine ja tulemuste vormistamine; insenertehniliste jooniste koostamine ning vormistamine.
Ja ühel hommikul… ärkas Kadi üles tundega, et midagi on teisiti. Vasakust kõrvast oli kuulmine täielikult kadunud, kuuldeaparaati sinna panna polnud enam mõtet. See juhtus 2012. a septembris. Arst soovitas implantaati. Lõikus loomulikult hirmutas ning nõudis neiult eneseületamist. „Vasak kõrv oli niikuinii täielikult kurdistunud ja pole mõtet hoida seda, mida enam pole!“ nentis Kadi lõpuks ning nõustus. 30. aprillil 2014. aastal opereeriti Kadile sisekõrva implantaat. Masina aktiveerimine toimus kuu aega hiljem – 30. mail. Elu hakkas taas joone peale saama. „Algus oli raske,“ tunnistab Kadi. „Kogu see otsuse tegemine lõikuse kasuks oli keeruline aeg. Aga
nüüd, mil mul implantaat juba kõrvas, imestan vaid, et mida ma nii kaua kartsin ja kõhklesin. Olen igati rahul.“ Iga aasta aktiveerimise päeval ehk 30. mail tähistab Kadi oma kuulmise uut sünnipäeva, sarnaselt paljudele teistelegi SI-kolleegidele, nagu implantistid üksteist vahel naljatamisi kutsuvad. Teises kõrvas kannab Kadi harilikku kuuldeaparaati. Masinad mõlemas kõrvas aitavad muuta heli ruumilisemaks, samuti hõlbustavad heliallika asukoha määramist. Kadi kasutab elu mõnusamaks ja hõlpsamaks muutmiseks mitmeid teisigi tehnilisi vahendeid. „Mul on FM-süsteem koolitundides ning loengutes osalemiseks; kasutan seda juba alates neljandast klassist.“ FM-süsteemi kasutamise juurde kuuluvad vahel kahtlustavad pilgud, mis tingitud vahendi välisest sarnasusest diktofonile. „Mõnikord on tõesti tuline kahju, et FM-süsteemil lisafunktsioonina puudub salvestusvõimalus,“ märgib Kadi. Kuid kuulmissüsteemiga seostub ka mitmeid naljakaid seiku. Näiteks kui Kadi kasutas oma kuulmissüsteemi koolitunnis või loengus, teadis ta alati, kui õpetajal oli kõht tühi: «Kõht korises lihtsalt mikrofoni.»
Peavalud – kas implantaadist tingitud?
Implantaadivastaste enamlevinud argument on implantaadikandmisel tekkivad peavalud. Huvi pakub küsimus, kas tõesti põhjustab implantaat ise peavalusid või on see mure muudest tingitud muudest seikadest. „Mingil perioodil olid peavalud tõesti sagedased kaaslased. Siis aitas paratsetamool, aga kõige tõhusam oli Solpadeine. Viimane kujutas endast vees lahustatavat tabletti – jook oli küll jubeda mekiga, aga aitas! Tänu sellele sain vähemalt
nädalavahetuse ennast lihtsalt välja magada.“ Kadi on veendunud, et implantaat ise otseselt ei pruugi peavalusid põhjustada, kuid kindlasti võib ta eelnevat eelsoodumust võimendada. Peavalud esinesid Kadil juba ammu enne implantaadi saamist. „Eks metalljubin peas tekitab seal ikkagi stressiolukorra, eriti just algusjärgus, mil organism alles hakkab temasse pandud võõrkehaga kohanema. See võib olla üks paljudest faktoritest.“ Ise mäletab ta kõige hullemaid peavalusid seoses mitte implantaadiga, vaid õpingute ja stressirohkete perioodidega tööl. „Läksin töölt koju ja tegin seal kooli projekti edasi poole ööni, siis veel eksamid ülikoolis sinna otsa – pole ime, et keha oli stressis.“ Pidevalt arvuti taga istudes on õlad kühmus, halveneb verevarustus. „Nii kui lõputöö sain tehtud, nii kadusid ka suuremad peavalud.“
Millega tegeled tööst vabal ajal? „Teen tööd!“ naerab Kadi. „Võtan tööd koju kaasa ja mõtisklen kodus edasi. Aga muidu – koju tulles lihtsalt olen. See on nii-ii mõnus! Vaatan hobi korras palju kinnisvarakuulutusi – et teada ja kursis olla, mis seis kinnisvaraturul valitseb.“
Algaja hirmul on suured silmad…
Nüüdseks on Kadi implantaadi teemadel juba vana kala. Küll aga tundis ta enda sõnutsi ise alguses infost hirmus suurt puudust. Operatsioonijärgse taastumisperioodi juurde kuulusid mitmed seigad nagu pearinglus ja maitsemeele ajutine kadu. „Kõik need pisiasjad on siiski oluline info, mida oleksin tahtnud ette teada,“ arvab Kadi.
„Muidu läks minul kõik üle ootuste hästi, olin isegi üllatunud, et hakkasin jälle selgelt muusikat kuulma; isegi paremini kui varem,“ kiidab Kadi. „Esimene kuulmiskogemus oli hirmutav ja ehmatav. Pärast kohanemisperioodi pole enam häda midagi, kõik on muutunud palju paremaks kui enne.“ Aga tore oleks, kui ka teised noored ja rohelised saaksid kusagilt teadmisi ammutada ega peaks jalgratast leiutama. Selleks oleks vaja luua oma ühing!
Ussisõnad ja implantistid
2015. aasta suve lõpul, mil toimus Eesti esimene täiskasvanud kuulmisimplantistide kokkusaamine, saabus Kadi üritusele, kaasas aukartustäratav kuhi lauamänge. Seltskond veetis poole koidikuni aega, tagudes Kadi eestvedamisel Muinas-Eesti-teemalist seiklusmängu ehk „Mees, kes teadis ussisõnu“. Peab tõdema – ülimalt värskendustpakkuv vaheldus traditsioonilistele suvepidude meelelahutustele! Tollel kokkutulekul sai Kadist Eesti täiskasvanud implantistide rakukese eestvedaja. Kõik sisekõrva implantaadi kandjad või nende lähedased, kes soovivad tulevase MTÜ liikmeks astuda, võivad ühendust võtta Facebooki kaudu või kirjutada meilile: kadi612@gmail.com. Kadile võib julgelt kirjutada-joonistada ka siis, kui on lihtsalt küsimusi kuulmisimplantaadi või kuulmisvaeguse kohta.
Intervjueeris Kristi Kallaste