Kohtusin Lea Laansaluga Tartu Vaegkuuljate Ühingu 20. juubelil. Mind võlus proua mõnus olek ning kuidagi juhuslikult sattusime vestlusse. Plaanisin just välja anda hiliskurdistunute-teemalist ajakirjanumbrit ning kuuldes, et ka Lea puhul on tegemist hiliskurdistunuga selle sõna klassikalises mõttes, ei saanud lihtsalt teisiti, kui Lea Laansalust üks kogemuslugu teha.
„Olen pärit Tõrvast, sündisin kuuljana,“ alustas proua Lea, kui oli end mugavamalt istuma sättinud. „20-aastaselt avastati mul peas kasvaja. See oli vaja ära lõigata. Mind pandi Tartu haiglasse, sinna, kus on praegune Kuperjanovi kliinik. Ühtekokku tehti mulle kaks keerulist operatsiooni.
Kuulmise kaotasin ühest kõrvast kohe esimese opi tagajärjel, isegi oma häält ei kuulnud enam. Kahe kuu pärast tuli perra teinegi opp ja siis olin küll peaaegu surmasuus. See oli veel vana aasta viimasel päeval, 31. detsembril. Aasta oli 1960 ja opereeris doktor Särgava. Lõikuste tagajärjel kadus kuulmine ühest kõrvast. Ent peagi läks teinegi kõrv talle järele – iseenesest, ei teagi, miks. Narkoosist ärgates kuulsin veel, kuidas dr Särgava mu käest küsis: „Kuidas sul tunne on?“ Seda ma veel kuulsin! Kuna kartsin kõige rohkem, et peaümbruse opp on mõjunud närvisüsteemile, vastasin talle täiesti tõsiselt: „Loll ma vist ei ole…“
Pärast seda viibisin 7 kuud Tartu haiglas. Haiglas oli dr Karu, kes surdopedagoogina käis paralleelselt Tartu 1. Eriinternaatkoolis, praeguses Hiie Koolis, õpetamas kuulmispuudega lapsi rääkima. Kui mu tervis juba parem oli, kutsus dr Karu mind allkorrusele oma kabinetti. Pani istuma laua taha, mille ees seinal oli suur peegel ning andis mulle ajalehe kätte. Ise käskis: „Vaata peeglisse ja loe!“ Imestasin, et miks küll ometi? Proovisin siis lugeda, aga tema ei jäänud üldse rahule. Ütles: „Sa pead võtma ajalehe, vaatama peeglisse ja jälgima hoolega enda suu liikumist!“ Sedasi doktor rääkis ja õpetas mind suu pealt lugema iga tähte. Nii õppisin suult lugema ja muutusin selles üsnagi osavaks. Muud võimalust polnud, kuna teadsin, et oma kuulmist ma enam tagasi ei saa. Kuuldeaparaadid olid tollal viletsad, mina neid kasutada ei saanud. Mure oli sellega, et mis minust nüüd edasi saab. Õppisin Pärnu ehituskoolis brigadiriks. Sel ajal oli mõeldamatu, et kurt inimene ehitusele kipuks. Kirjutasin Pärnu tolleaegsele ülemnõukogu saadikule selleteemalise kirjagi ning ka kooli direktor käis mind haiglas vaatamas.
Kui haiglast lõpuks välja sain, oli mu kuulmine täielikult läinud. Ema sai teada, et Tartus on olemas kurtidele mõeldud õppe-tootmisettevõte, kus kurdid töötada saavad. Nii võttis ema minu, 20-aastase neiu, käekõrvale ja viis ise Tartu. Seal, Suur-Kaare tänaval, majas nr 36, asus Tartu Kurtide Ühingu juurde loodud kurtide õppe-tootmisettevõte.
Uus elu Tartus ning kohanemine „saatusekolleegide“ seltskonnaga
Mind suunati õmblusosakonda. Nägin Tartus esmakordselt elus teisi kurte. Nad tundusid nii teistmoodi tavalistest inimestest. Nad rääkisid mitte normaalselt suuga, vaid hoopis kätega! Ja nende ülimalt rõhutatud miimika, imelikud häälitsused – kõik see – oli minule sedavõrd võõras ja tundmatu. Ma ei saanud midagi aru, kõik tahtsi puttu ehk siis katsusid mind ja see oli kangesti ehmatav ja häiriv. Esimene mõte oli, et olen sattunud hullumajja. Ühe nädala pidasin vastu, siis kirjutasin koju emale, et võtku mind sealt kohe ära, enam ei suuda! Kuid… mida ma kodukandis Tõrvas tegema oleksin hakanud, kas jäänudki koju istuma?
Kohanemine oma kurtusega kestis kolm aastat. Selle aja kestel ei julenud ma üldse suhelda. Aegamööda hakkasin oma uue eluga harjuma: hakkasin suult lugema, õppisin viipekeelt, muutusin aktiivseks üritustest osavõtjaks ning leidsin rahuldust rohkest isetegevusest ja ühiskondlikust tööst. Olin Kurtide Ühingu presiidiumis, lisaks ametiühingus. Kokku töötasin Kurtide ettevõttes kuni Eesti Vabariigi tulekuni. Siis läks ettevõte laiali, tööd enam polnud. Vahepeal olin nahkgalanterii peal samas kohas, õmblustsehhi juures. Pärast kurtide ettevõttest lahkumist töötasin kaupluse laos. Olen olnud haridusministeeriumis, maksuametis, tegelikult päris kõrgetel kohtadel.
Millega sa veel tegeled?
Minu eluaegseks nõrkuseks on olnud koerad ja hobused. Ratsutamisega tegelesin nooruses päris palju, kahekümnenda eluaastani käisin võistlustel; kuulmise kaotus tõmbas sellele kriipsu peale. Käisin veel Tartu tollases ratsabaasis asja uurimas, ent kurti inimest hobuse selga ei lubatud. Mul on olnud elu jooksul palju koeri ja olen treeninud neid ise. Mul oli rotveiler, ent kahjuks oli tal nõrk tervis ja tema ravimisele kulusid suured summad. Praegu on mul umbes kuueaastane kaukaasia kolli ehk kaukaasia ja šoti lambakoera segu. Väga peen kutsu, sööb ainult võileibu – puhas vorst või praetud lihalõik peale ja siis tuleb kogu see kupatus lõigata kenasti tükkideks. Kui ei anna just niimoodi, siis nälgib peen peni kas või kaks päeva.
Kunagi unistasin näitlejaks saamisest, ent seegi plaan jäi kuulmise kaotuse tõttu katki. Kui oleksin praegu sellises olukorras, siis mõtlen, et vaat läheksin lavakasse proovima küll!
Elu Nõukogude Liidu ajal
Tollal oli suhtumine üldse teine, paljude asjade tegemist peeti kurtide jaoks mõeldamatuks.
Põhiosa enda elust on jäänud vene aega. Olime tollane põlvkond. Ajad olid tegelikult karmid, eeskätt küüditamiste tõttu, mis tabas valusalt meiegi peret nii isa- kui emaliinis. Meil oli hästi toime tulev ja töökas suguvõsa, mu onud olid Viljandis ja ikka sellised jõukamad – nemadki saadeti Siberisse. Mina olin siis laps ja lapsest läksid need koledused kuidagi mööda. Käisin koolis ja olin seal hea õpilane; lisaks osalesin suures hulgas huviringides. Elu Tõrva koolis oli tore, õpetajate ning õpilaste vaheline suhtlemine lugupidav ja sõbralik, ei olnud mingit koolikiusamist. Õpetajatega sain hästi läbi. Korra andsin küll direktori pojale peksa, siis tuli pahandus. Aga muidu oli kõik hästi. Mäletan, neljandas või viiendas klassis üks tüdruk pani lohet, niikui kontrolltöö algas, nii küsis alati välja. Kord kirjutas õpetaja taas tahvlile suurelt: „Kontrolltöö“. Piigal jälle käsi püsti, ent seekord jäi pedagoog vankumatuks ega lasknud õpilast tunni ajal välja. Paraku aga oli just seekord käetõstjal tõsi taga ja nii võis peagi terve klass imetleda mööda põrandat voolavat loiku.
Need 40 aastat, mis ma Tartu Kurtide Ühingu õppe-tootmisettevõttes töötasin, lendasid tõesti kiirelt. Vene ajal töötas see ettevõte kasumiga, palju oli reise ja ekskursioone: tihti käisime lõuna pool asuvates liiduvabariikides. Praegu on Euroopa Liidus 16 riiki. Vanasti kuulus Nõukogude Liidu koosseisu niisama palju liiduvabariike ja need kõik sai meie kurtide pundi poolt ka läbi sõidetud. Tehke järele!
Isetegevus oli meil tipp-topp – näitering, tantsuring ja kõik muu selline! Senta Mihkelson oli Kurtide Ühingu juht, tema korraldas ja tegi, ise küll puhas kuulja. Kõik praegune liikumine, mis meil siin Tartus on, see on välja kasvanud kurtide tollasest õppe-tootmiskoondisest ja selle rahvast.
Praegu on Sul kõrvas kuuldeaparaat, kas see aitas sul saada kurdist vaegkuuljaks?
Esimese kuuldeaparaadi sain siis, kui olin kurtide ettevõtte presiidiumis. Sain selle pooljuhuslikult; olin neile nagu katsejänes või nii… Läksin Tallinna, kus meil leidis aset üks koosolek. No ja seal siis anti nagu muuseas ka vastset U-1 aparaati proovida. Niikui selle endale pähe panin, nii sain kohe aru, et vaat need aparaadid mulle sobivad. Meeldis nagu rusikas silmaauku ja enam ära ei võtnudki! Pöögelmanni tehase kuuldeaparaadid olid kõva sõna, naljata andsid hulgale inimestele helimaailma tagasi.
Mäletan, et kurdiks jäädes kartsin kõiki, nii kurte kui kuuljaid inimesi. Lihtsalt ise ei saanud hakkama, pelgasin hirmsal kombel kõike ja kõiki. Värskes kurdipõlves oli abiks vihik, kuhu kirjutasin nii kurtide kui ka kuuljatega. Kurdid kirjutasid mulle vigaselt vastu, aga aru saime. Seejärel omandasin viipekeele.
Kuuldeaparaat avas taas „suure“ maailma; pärast ligi kuut aastat täiskurdina veetmist hakkas elu taas laabuma.
Kuuekümnendatel oli suhtumine kõigesse üldse teine. Paljud asjad näivad tänapäeval uskumatutena. Mäletan, elasime ühiselamus, siis pidi käima hommikuti ühikatubades kontrollimas, et asukad ikka vooruslikud oleks. Kergitasin voodi jalutsis tekiserva ja lugesin jalad üle – et kas on kaks või neli tükki. Eks neid suhteid vastassooga ole endalgi olnud, aga minule kuuljad noormehed ei istunud. Tundsin, et nad ei oska minu eripäraga arvestada, alailma unustasid ära, et minuga rääkides peab mulle otsa vaatama – no tundsin, et olen nendega suheldes pinges.
Tegime pulmad Reinuga, kes on Tartu 1. Eriinternaatkooli, praeguse Hiie Kooli, vilistlane ja samuti vaegkuulja. Meil on kaks last – poeg on juba neljakümnene, tütar kolmkümmend seitse. Tublid inimesed on, saavad oma eluga ilusti hakkama.
Nii, ja pärast neid tormilisi aegu – millega veedad oma elu nüüd? Oled juba pensionär, kas istud kodus ja passid akna peal, millega naabrid tegelevad?
Vastuseks kõlab vali naerupahvak. Kui proua Lea naerust hinge tõmmata saab, jätkab ta oma juttu: „Kaks kuud tagasi läksin uuele töökohale. Töötan nüüd Maarjamõisa Haiglas puhastusteenindajana. Tööd otsides ei julgenud öeldagi, et olen juba seitsekümmend viis. Ning kahetseb, et töökohustused takistavad tal Tartu Vaegkuuljate Ühingu juhatuse liikmena 22. aprillil Tallinnasse suurele üldkoosolekule sõitmast. Lehvitus, ja läinud ta ongi. Elu ootab elamist!