Svetlana Maide on särav vaheda mõistusega proua, kes kannab endas edasi aristokraatidest sünniperekonna parimaid jooni ja on noorematele eeskujuks, kuidas saada hakkama keerulistel aegadel ja tulla neist välja tugevama ja kogenumana. Kuulmislanguse tõttu kasutab Svetlana kuuldeaparaati; intelligentsus, hea suhtlemisoskus ja aktiivsus on temast teinud Tallinna ja Harjumaa Vaegkuuljate Ühingu juhatuse pikaajalise liikme.
Sünnipere ajalookeerises
Svetlana sündis 1946. aastal Venemaal, Pljussa alevis Pihkva oblastis. Tema esivanemad olid saadetud kirikulõhe ajal (ca aastal 1700) maalt välja, kuna nad olid vanausulised. Eelmise sajandi 30-ndatel tulid nad aga Arhangelskist tagasi Pljussasse. Peres oli siis juba olemas üks õde, Veera. Mõne aja pärast sündis veel kolm poega. Teise maailmasõja puhkedes viidi vanemad koos lastega Saksamaale koonduslaagrisse, läbi Poola selekteerimislaagri. Selekteerimislaagris saadeti aristokraadid Inglismaale või Prantsusmaale, proletariaat aeti ahju, haritlased aga läkitati Lääne-Saksamaale. Sveta pere saadeti Oldenburgi.
Kuna ema oskas kududa ja õmmelda, isa aga valdas kingsepatööd, siis tellisid kohalikud inimesed läbi vangivalvurite palju nende toodangut. Vanematel olid koonduslaagri majas omad ruumid, ei pidanud käima mujal tööl nagu teised. Töö eest maksti toiduga ja see aitas neil ellu jääda.
Sveta ütleb praegugi noortele: „Kui te olete omandanud eriala, siis õppige ikka midagi veel juurde, sest kunagi ei tea, kus neid oskuseid võib vaja minna!“
Sõja lõpuosas pommitasid ameeriklased raudteejaama, kuhu oli sõjasaagina toodud kõikvõimalikku kraami, näiteks naturaalsiidi, mida ka Sveta ema sai kaasa võtta ja millest ta heegeldas laudlina. Seda imeilusat käsitööd hoiab Sveta alles tänini.
Kui sõda lõppes, vabastasid ameeriklased Oldenburgi koonduslaagri vangid. 1945. aasta sügisel, kui ema oli Svetaga kolmandat kuud rase, toodi neid tagasi Venemaale. Sveta ütleb enda kohta naljatamisi, et ta on „suure kivi taga valmis tehtud“!
Svetale on meelde sööbinud ta vennaga seotud lugu teise maailmasõja ajal, kui pere veel Pljussas elas. Kord vigastas üks vendadest karusselli kinnitusnaelaga oma silma, arstiabi aga ei olnud sel ajal kuskilt saada. Perenaine siis tappis kaks kana, läks koos lapsega Saksa sõjaväeosa juurde ja saksa arst tegi sealsamas operatsiooni. Arst ise küll kahtles ja ütles, et ei tea, kas hakkab nägema. Aga hakkas küll – vennas nägi selle silmaga suurepäraselt elu lõpuni.
Kui pere pärast sõda koju tagasi tuli, avastasid nad, et kogu maja ja majapidamine olid maatasa tehtud. Pere asus elama sauna, mis oli sõjaajal olnud soolaladu. Mõelda vaid, seitsmeliikmeline pere elas saunas! Sauna ehitati kolmas lavapink ka juurde, seal magati nagu narivoodis. Sellegipoolest ütleb Sveta, mida ema ja isa poolt talle on eluks õpetatud: „Ärge kunagi hakake kellelegi kätte maksma!“
1947. aasta märtsis kolis pere Noarootsi. Väike Sveta tegi oma esimesed sammud juba Eestimaa pinnal. Esimesed kümme aastat elasid nad 20-ruutmeetrises popsimajas. Kuna ema ja isa oskasid hästi meistritöid teha, tellis kogu küla neilt mitmesuguseid töid. Isa oli tunnustatud pottsepp mitte ainult Noarootsis, vaid üle kogu Haapsalu rajooni. Tol ajal tuldi talle hobusega koju järele ning isa oli siis ära 3–4 päeva, meisterdades valmis ahju, selle järel toodi meistrimees koju tagasi. Sveta pere kodune keel oli vene keel, aga Noarootsis õppisid lapsed ruttu selgeks eesti keele ja hakkasid seda ka omavahel rääkima.
Ümbruskonna eestlased suhtusid neisse lugupidavalt. Ema ja isa ei käinud mitte kunagi kerjamas, vaid nad pakkusid välja oma oskuseid, soovides tasu kas rahas või toiduainetena. Sveta
ütleb, et ta ei anna ka praegu raha kunagi kerjustele, kes ise midagi ei tee. Küll aga annab ta heameelega toetust sellele, kes koob sokke, mängib tänaval muusikat või teeb midagi muud.
Sveta pere oli igal hommikul alati koos: siis jaotati igaühele ülesanded; õhtuti koguneti jälle ning räägiti päeva tegemistest.
Noarootsis läks Sveta Pürksi 8-klassilisse kooli, mis asus 3,5 kilomeetri kaugusel. Iga päev tuli seega kõndida kokku seitse kilomeetrit. Kooliteed pidi läbima iga ilmaga, hoolimata sellest, kas oli vihm, lumi või kiilasjää. Teekond läks üle põllu ja läbi metsa. Kui Sveta jõudis metsa, tuli talle alati meelde vanasõna: „Mets on vaese lapse kasukas“. Metsas hakkas nii soe! Vanasõnadega on Svetal üldse hea suhe, neid tuleb tal nagu varrukast.
Kool ja töö
Kui Sveta töötas teedevalitsuses sekretärina, õppides samal ajal Haapsalu õhtukoolis, siis käis ta laeva Georg Ots peal teletaibi koolitusel. Teletaibi abil jagati tol ajal infot teede olukorrast.
1968. aastal läks Svetlana õppima Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi tööstuslikku tsiviilehitust, mille lõpetas 1972. Kuna seal oli naissoost õppureid üpris napilt, leidsid need vähesed neiud sealt endale kiiresti peigmehed. Sveta aga, kes oli üles kasvanud kolme vennaga, ei mõelnud hetkel millelegi muule kui õppimisele. Isa kinkis kooli lõpetamise puhul 400 rubla, mille eest osteti muuhulgas sektsioon, mis siiani Svetlana elutoas ilutseb.
Pärast lõpetamist töötas ta 20 aastat meistri ja töödejuhatajana asutustes REV-2 ja REV-3 (too lühend märgib Remondi- ja Ehitusvalitsust). Uues Eesti Vabariigis töötas Sveta 15 aastat ehitusjärelvalve insenerina – kuni pensionieani.
Oma tööst meistri ja töödejuhatajana pani Svetlane kõrva taha kogemuse: „Ehitada uut on tunduvalt lihtsam kui vana pidevalt remontida“. Kuna abikaasa oli jurist, õpetas ta ka Svetat, et alati on vaja dokumendid korras hoida, alati ka teiste vastutajate allkirju koguda. Svetlana alluvuses oli tavaliselt ca 20 inimest. Olümpiamängude ajal oli tal suisa 17 objekti (tavaliselt oli 5–6). Sel ajal oli aga vaja ka näiteks vanalinna majade fassaade korda teha. Brigaadi kuulusid enamasti eestlased ja töökeel oli eesti keel.
Kui Svetlana töötas REV-2, siis asus ta töökoht Haapsalus ja seal anti talle ka kohe ühetoaline ametikorter. Haapsalus kohtas ta oma abikaasat, tema oli siis 26, abikaasa 30. Abikaasa oli Tallinnast pärit, niisiis kolisid nad pealinna. Tütar sündis 1973. aastal.
Alguses elasid nad Akadeemia tänaval hotelli tüüpi toas, hiljem sai abikaasa Kalle EMV kaudu korteri, mis on praegugi Sveta kodu.
Kui tütar oli kolme ja poole aastane, avastati tal puukentsefaliit. Haigusega kaasnesid krambid ja peavalud ning tõbe raviti kümme aastat. Perel õnnestus hankida Saksamaalt häid rohtusid, tänu millele sai tütar terveks. Ehkki arstid soovitasid lapse panna erikooli, lõpetas tütar keskkooli väga edukalt – ainult kahe neljaga. Seejärel lõpetas neiu ka ülikooli keemiateaduskonna ja kinkis Svetlanale ja Kallele kolm lapselast – kaks tüdrukut ja ühe poisi. Seega on Sveta olnud juba 26 aastat aktiivne vanaema, noorim lapselaps on üksteist.
Oma abikaasaga seoses mainib Svetlana muigamisi: „Kuna abikaasa oli jurist, siis sellise inimese kõrval peab olema alati naine, kes oskab suud kinni hoida!“ Abielus olid nad 35 aastat, kuni Kalle surmani.
Uus elu algas pensionile jäämisel
Looduses kõndides korjas Svetlana alati taimi, kuivatas neid ja pistis purkidesse. Juba pensionil olles läks Svetlana omandama uut eriala. Proua astus Viljandi kultuurikolled-žisse õppima etnograafilist silmuskudumist, õppeaeg kestis ühe aasta. „See oli tõeliselt huvitav!“ kiidab Svetlana särasilmi. „Oli ju tollal selline imelik periood, kus oled jäänud pensionile, abikaasa äsja suri, laps on juba kodust välja lennanud – ja nüüd selline võimalus!“